Maa oli suur lumepall
Uued leiud toetavad vastuolulist teooriat, mille kohaselt oli Maa miljonite aastate eest pea täielikult lume ja jääga kaetud ning peaaegu elutu. Maad mõjutanud jäätumised võisid samas anda taimede ja loomade arengule kiirstardi. Geoloogid õpivad planeedi jäist minevikku põhjalikult tundma, taastades uute uurimistulemuste abil tükkhaaval Maa ajalugu.
Umbes 700 miljonit aastat tagasi oli kogu meie planeet jääga kaetud. Sellise sensatsioonilise tulemuseni jõudsid USA
ja Kanada teadlased Loode-Kanadas Yukoni piirkonnas tehtud geoloogiliste uuringute tulemusel. Järeldus toetab üht varasemat, vaidlusi tekitanud teooriat, mille kohaselt Krüogeeni ajastu jäätumiste ajal 850–635 miljonit aastat tagasi kattus Maa mitmel korral üleni paksult jää ja lumega. Jäävabaks jäid vaid üksikud väikesed voolava vee taskud, kus säilis ka elu.
Teooria pooldajad arvavad, et ülemaailmsete jäätumiste ja keerukate eluvormide arengu vahel Maal on selge seos.
Enne jäätumisi ei olnud nimelt kuigi palju hulkrakseid organisme. Teadusuuringud on tõestanud, et ühe rakutuumaga organismid,
eukarüoodid ehk päristuumsed olid olemas kaua enne Krüogeeni ajastut, kuid hulkrakseid eukarüoote (taimi ja loomi) siis veel ei olnud. Krüogeeni lõpus tekkisid aga järsku loomad ja ehk olidki jääajad tõukeks, mis selle arengu vallandasid.
Jääaega, mis 716,5 miljonit aastat tagasi suure tõenäosusega mõjutas kogu Maad, nimetatakse Sturtiani jäätumiseks. See kestis vähemalt viis miljonit aastat. Selle avastuse kohta ajakirjas „Science” avaldatud artikli põhiautor on geoloog
Francis A. Macdonald Harvardi Ülikoolist USAst. Ta näeb seoseid loomade tekke ja jäätumiste vahel. „On ajalisi kokkulangevusi,
mis tõestavad selliste seoste olemasolu eukarüootide diferentseerumise, eeskätt loomade tekke, ja Sturtiani jäätumise vahel, kuid fossiile ei ole võimalik nii täpselt dateerida, et me saaksime selles täiesti kindlad olla,” selgitab ta.
Ülemaailmne jäätumine võis hävitada enamiku organisme, kuid ilmselt suutis osa neist siiski ellu jääda. See sai tõenäoliselt toimuda isoleeritud oaasides, kus oli vett ja päikesevalgust. Võib-olla hoidsid näiteks vulkaanid teatud piirkonnad jäävabana,
nii et seal sai elu edasi areneda. Evolutsioonibioloogia tunneb hästi tõsiasja, et geograafiliselt isoleeritud populatsioonid
võivad üksteisest sõltumatult edasi areneda – see viib sageli uute liikide tekkele. „Laiaulatuslik jäätumine isoleeris
eukarüootide rühmad muust maailmast. Ja kui nende genofondide vaheline suhtlemine katkes, võis tulemuseks olla suurem liigiline mitmekesisus,” ütleb Francis A. Macdonald. Seega võisid uued liigid tekkida Krüogeeni ajastu jäätumiste ajal. Kui Maa jälle soojenes ning "jalgele" tõusis, olid need keerukate keskkonnatingimustega kohanenud organismid valmis maailma vallutama.
Artiklit jääaegade ning elu arengu vahelistest seostest saad lugeda ajakirja Imeline Teadus jaanuari numbrist. Lugu on neljal
leheküljel ning kvaliteetselt illustreeritud.