Head aega, tinnitus

Tinnituse rasket vormi põdevad inimesed kirjeldavad haigust justkui läbi peas oleva tunneli sõitvat kaubarongi. Nüüd on arstid avastanud, et tinnitus on tegelikult vaid aju meelepete ning inimese kuulmiskeskuse saab ümber programmeerida nii, et häiriv heli kaob ja patsiendid tervenevad täielikult.

Tinnitus on olematu heli kuulmine kõrvades ja selle tekkimise sagedaseks põhjuseks on pikaajaline valjude helide käes viibimine. Tihti tekib tinnitus näiteks sümfooniaorkestri muusikutel. Kuid vastupidiselt tavaarvamusele pole viga kõrvades. Nimelt tekib tinnitus aju primaarses kuulmiskeskuses, kuna liiga palju neuroneid asetub samale sagedusele ja võimendavad seeläbi kitsas sagedusalas olevaid helisid. Peale selle mõjutavad rohked ühelaadsed neuronid üksteist ja sellega koos hakkavad vallanduma ka närvisignaalid, kuigi neid pole üldse stimuleeritud. Täpselt ei teata, miks see vaevus tekib, kuid kahtlus on langenud aju ühele põhilisele omadusele plastilisusele. Plastilisus on peaaju võime muuta oma funktsiooni ja struktuuri vastuseks erinevatele stiimulitele ning on uute teadmiste omandamise eelduseks. Plastilisus paneb neuroneid oma liikumisteed muutma ja seega omandama täiesti uusi funktsioone.

Seepärast arvavad teadlased, et kui kuulmiskeskuse neuroneid liiga valju müraga mõjutada, stimuleeritakse neid end muutma ja see võib need uutele sagedustele seadistada. Mitmeid aastaid on uuritud kas tinnitust on võimalik ravida, kasutades seda sama suundumust tagurpidi ehk pannes neuronid seadistuma tagasi oma endisele sagedusele.
See strateegia osutus viljakaks, kuna 2011. aasta veebruaris õnnestus USAs Dallases asuva Texase ülikooli doktoril Navzer Engineeril ja tema kolleegidel katserotid kuulmiskahjustusest vabastada. Juba 10 päeva pärast teraapiat, mis sisaldas närviteraapiat ja samaaegset õigete toonide ettemängimist, polnud loomadel enam tinnitusest märkigi. Lisaks viitavad mitmed asjaolud sellele, et ravi mõju on pikaajaline ja võib-olla isegi püsiv. Selle peale on teadlastel hammas verele läinud ja juba nüüd on alustatud uue ravi proovimisega inimeste peal.

Loomad ei kuulnud vaikust

Jõudmaks teedrajavate tulemusteni, pidid teadlased kõigepealt hankima endale tinnitusega rotid. Loomade kuulmise kahjustamiseks nad kõigepealt tuimestati ning seejärel mõjutati tund aega katkematu 115 detsibellise müraga, mis on võrdväärne reaktiivlennuki õhkutõusmise ajal tekkiva helitasemega. Hiljem tuvastasid teadlased gap detectioniks kutsutava meetodiga, kas rottidel oli tekkinud tinnitus pideva vilina näol kõrvus. Meetod seisneb üldistavalt öeldes selles, et loomadele antakse võimalus valmistuda helišokiks, kui nad suudavad pideva taustamüra seas tuvastada silmapilgu pikkuse vaikusehetke. Kui taustamüral on täpselt sama sagedus nagu roti kõrvus kostval vilinal, ei suuda loom aga vaikust kuulda ning seepärast pole ta helišokiks valmistunud. Rotid reageerivad kangestudes hirmust või siis rahulikuks jäädes. Seejärel läbisid tinnitusega rotid 20päevase ravikuuri, mille ajal nad kuulasid toone, mis olid vilinahelide sagedusalast veidi väljas. Samal ajal stimuleeris Navzer Engineer ja tema meeskond elektriliselt loomade uitnärvi. Uitnärv on närvisüsteemi üks peateid, mida mööda liigub ajju muu hulgas ka organite saadetud sensoorne informatsioon. Ravi on kantud teooriast, et elektriline stimulatsioon paneb uitnärvi eritama aineid, mis suurendavad aju neuronite plastilisust, nii et need on valmis looma uusi ühendusi teiste neuronitega ja seega muutma oma funktsiooni. Kui "ettevalmistatud" kuulmiskeskuse neuroneid samal ajal stimuleerida toonidega teatud sagedusalas, muudavad need oma olemust ja spetsialiseeruvad reageerima just nendele sagedustele.

Teooria osutus õigeks, sest juba pärast 10 ravipäeva kuulsid stimuleeritud närvidega rotid jälle teatud sagedusalas vaikust ning ei lasknud end enam järgnevast helišokist hirmutada. Kuulmiskahjustusega rottidel aga, kellel kas ei stimuleeritud uitnärvi või kellele ei antud vahepeal kuulata teisi toone,  olid endiselt tinnituse sümptomid. Pärast 20 ravipäeva jätkasid teadlased loomade kuulmise testimist veel kolme nädala jooksul. Tuli välja, et elektrilise stimulatsiooni mõju oli pikaajaline, kuna tinnitus ei tulnud tagasi. Ravimata jäänud kontrollgrupi rotte piinas vaevus aga endiselt.

Seega võisid teadlased järeldada, et ravi mitte ainult ei aidanud tinnituse sümptomeid leevendada, vaid lausa ravis kahjustuse ja taastas normaalse kuulmise. See annab lootust, et seda meetodit saab kasutada ka inimeste ravimiseks. Seepärast on Belgia teadlased juba alustanud kliinilisi katseid rühma vabatahtlike patsientide peal.
"Oleme raske tinnitusega inimestele siirdanud närvistimulaatori ja siiani oleme saavutanud väga paljulubavaid tulemusi," jutustab Navzer Engineer. Patsiendi uitnärvi ümber asetatakse elektrood - tegu on lihtsa kirurgilise sekkumisega, mis võtab vaid 45 minutit ja seda kasutavad juba 60 000 epilepsia- ja depressioonipatsienti. Seejärel pannakse patsiendile kord päevas kõrvaklapid pähe, misjärel närvi stimuleeritakse helidega ühes taktis.

Kui sissejuhatavad katsed mõne kuu pärast läbi saavad, plaanib Navzer Engineer tervet rida suuremaid katseid, mis on suunatud erinevat tüüpi tinnitusega patsientidele, nt sõduritele, kelle kuulmine on sõjaolukordades kahjustada saanud. Teadlasel on tulemuste suhtes kõrged ootused ja ta loodab, et uus ravi tagab terve maailma tinnitusepatsientidele sisemise rahu.